Üks elu ees või taga

"Vanade meeste targutused on nagu hallid habemekarvad. "
Pinnuks silmas ja risuks jalus.
Ei taha sobida noorusliku jume ja klanitud peaga.
Kuid siiki teatud staatuse ja seisuse näitajaks.

Jah,... ega enne ei saagi aru, kui ise on tehtud ja nähtud.
Enne, kui iga ämber tuttav ja pang omane.
Aeg on see, mis teeb oma töö. Ole sa nii andekas kui tahes.

Olgem siis kannatlikud... las meil süüa oma supid-praed.
Kasvõi teises maailmaotsas, kui vaja.
Sest nagu öeldakse - üks elu ees või taga.
Kui seekord läks nihu, võtame järgmine kord uuesti.

Ainult kaaslasi peab hoidma.
Ja sulle antud võimalusi maksimaalselt ära kasutama. Et iseenda ees häbi ei oleks.
Annaks Jumal selleks vaid tarkust...

Rohelised surevad sügisel...

Rohelised surevad sügisel...
... ja mina koos nendega.
Päike, õhk ja vesi - need me sõbrad kolmekesi.

Ohh, kas pole mitte hea, et on suvi... :D
Lausa suurepärane!
Need hommikused kohvijoomised majatrepil,
kesköised jalutuskäigud
ja lakkamatu vahvlilõhn. :)
Kuumad päevad ja veel kuumemad ööd.
Isegi sääsekublad on imearmasad - sinu käsivartel siiski :P

Sulle meeldib, mulle meeldib, meile meeildib, et inimesed on nii ilusad ja head.
Pam, pam, pammm....

Triinule

Tihti näen unes Su tumedaid silmi –
neis peegelduvate metsajärvede sügavust, siira usalduse lõpmatust.
Su pisikesi käsi ja jalgu.
Heledat naeru, millel kildudeks puruneb päike.

Meie vahel on metsad ja mäed.
Suurte lompide vetevirvendused.
Väikeste ebakõlade lakkamatud kajad.

…

Kuid ükskord ma jõuan neist üle.
Või tuled siis kord juba ise… sest uskuma peab ja lootma peab.
Teisiti ei või, teisiti ei taha.

Selle suve esimene liblikas oli helesinine - tema soovi kinkisin Sinule…

kadedus

Milline iseloomuomadus sulle kõige rohkem "mitte sümpatiseerib"? Enda juures ma mõtlen.
Minu puhul pole küsimustki - kadedus.
Nüüd on see avalikult välja öeldud siis... Tulge lööge risti.
Ei, ma pole kade materiaalsete asjade peale.
Vaid mind panevad ohkama ja õhkama teiste inimeste oskused, suutlikus teha mitut asja korraga ja hästi, olla edukas mitmel alal. Normaalselt käituda, standartselt suhelda ja igast sitast puhtalt välja ujuda.
Ja väga tihti kadedus tähelepanu pärast. Tähelepanu pärast, mis saab täiesti õigustatult, ootuspäraselt, seaduspäraselt osaks mind ümbritsevatele "teistele" ja, millest mina tegelikuses ju väljateenitud osa kätte saan, aga siiski - ikka ja alati - mitte piisavas koguses.
See ongi kõige hullem.
Olla kade asjade pärast, mis sinust enesest ei sõltu.
See on piinav, rusuv ja igasugust arengut pärssiv.
Millal ma paremaks hakkan????
Ei tea.

"kurikuulus" ussike

Ootamise magus paine...

Ootan... ootan... ootan Sind koju. :)
Loen päevi, tunde, minuteid.
Varsti sa tuled. Vaid natuke veel - seda magusat ootust ja ärevust.

Kerge on olla, sest leidub inimene, kes ootamise tükk haaval lihtsamaks teeb.
Lihtsalt sellega, et ta on olemas. Ja võimaldab põgenemist.
Liiga palju üksiolemist ja mõtlemist - ma ei ole selleks valmis.

Kusjuures vedrud külje all tasanevad juba siis, kui pakutakse teist variant.
Kui pakutakse siiralt ja avatud südamega.
Hoolimine on ilus.

Ma olen tänulik.
Väga.

pomm-uudised

Hoolimata "ülitarkade ennustajate" suurepärastest lubadustest hoida taevas selge ja päevad täis siravat päikest, tuleb neid kahtlasemaigulisi uudiseid üksteise otsa liigagi korrapäraselt.
Aga püüame siis kuidagi vastupidada ja ligihiiliva "vandenõuteoreetiku" kuulsusega võidelda.

Eile õhtune jutuajamine toimis armastuse ja hoolimise ringkaitsena.
Ma saan hakkama.
Mul on, mille nimel pingutada.

jooksja

Kuidagi lootusetu on olla.
...
Oma rumalas naiivsuses lootsin, et nüüd ehk läheb kergemaks ja saab veidikenegi rahulikumalt hingata.
Aga miski pärast ei lasta sellel kuidagi juhtuda.

Jah, kerge öelda. Tee oma süda kõvaks, see ei puutu ju sinusse.
Aga reaalses elus need asjad nii lihtsalt ei käi. See paks nahk ei kasva üleöö.
Inimestest ei saa niimoodi roomikuga üle sõita ja siis imestada,
miks rööbastes lilled kasvama ei hakka.

Ma pole kordagi kuulnud asjaosalisi küsimas, et kuidas ka sul läheb.... mida sina tunned või mõtled, kuidas sa vastu pead...

Jah, ma saan aru. Enda särk on ikka kõige ligem. Seepärast ka ei küsita ja ei tunta huvi.
Kõigil on isendagagi jagelemist küll.
Aga las see kehtib siis ka minu puhul.
Las ma siis olen praegu natuke isekas ja hoian oma hinge.
See on niigi katki ja puru.
Ja ma tõesti ei ole praegu valmis teesklema, et ei mäleta...