27.6.06

Triinule

Tihti näen unes Su tumedaid silmi –
neis peegelduvate metsajärvede sügavust, siira usalduse lõpmatust.
Su pisikesi käsi ja jalgu.
Heledat naeru, millel kildudeks puruneb päike.

Meie vahel on metsad ja mäed.
Suurte lompide vetevirvendused.
Väikeste ebakõlade lakkamatud kajad.



Kuid ükskord ma jõuan neist üle.
Või tuled siis kord juba ise… sest uskuma peab ja lootma peab.
Teisiti ei või, teisiti ei taha.

Selle suve esimene liblikas oli helesinine - tema soovi kinkisin Sinule…