1.6.06

jooksja

Kuidagi lootusetu on olla.
...
Oma rumalas naiivsuses lootsin, et nüüd ehk läheb kergemaks ja saab veidikenegi rahulikumalt hingata.
Aga miski pärast ei lasta sellel kuidagi juhtuda.

Jah, kerge öelda. Tee oma süda kõvaks, see ei puutu ju sinusse.
Aga reaalses elus need asjad nii lihtsalt ei käi. See paks nahk ei kasva üleöö.
Inimestest ei saa niimoodi roomikuga üle sõita ja siis imestada,
miks rööbastes lilled kasvama ei hakka.

Ma pole kordagi kuulnud asjaosalisi küsimas, et kuidas ka sul läheb.... mida sina tunned või mõtled, kuidas sa vastu pead...

Jah, ma saan aru. Enda särk on ikka kõige ligem. Seepärast ka ei küsita ja ei tunta huvi.
Kõigil on isendagagi jagelemist küll.
Aga las see kehtib siis ka minu puhul.
Las ma siis olen praegu natuke isekas ja hoian oma hinge.
See on niigi katki ja puru.
Ja ma tõesti ei ole praegu valmis teesklema, et ei mäleta...