uks

Juba mitmendat, mitmendat korda sulgen selle ukse - kindla teadmise ja vankumatu lootusega, et asjad on nii nagu on ja las nad ollagi. Nii paar viimast aastat.
Aga ikka ja jälle vajub ta lahti ning miski mu sees kriibib-kisub.
Võib olla siiski ei olnud mina ainsana juhtunus süüdi... isegi kui olukord serveeriti ja seati nii.
Mis nõuab suuremat julgust, kas tunnistada endale ja teistele - jah, ma hoolin, olen valmis võitlema ja mitte alla andma?
Või vaikida kõik maha ning salaja käia kas või näiteks seesinast blogi lugemas?
Vaikselt nuhkida, võib olla isegi hoolida, aga teiste ees...
Uhkus on imelik asi.