mõte

Endiselt ei tegele ma "oma asjaga". Selle "päris oma asjaga".
Ma küll lubasin (kusjuures veel iseendale), et annan endast parima,
aga ikka veel on olukord "same old, same old".
Isegi peale mitut hoiatavat märki ja märguannet pole ma õppinud.

Teadmine, et hingejõud ja energia saab raisatud valede inimeste ja nende probleemide peale,on häiriv.
Ma võiksin olla tuhandeid kordi tervem, ilusam, andekam, huvitavam,
kindlasti ka õnnelikumkui tegeleksin sellega, mis tõeliselt ülesehitab ja toidab.

Alustada võiksin ükskõik kust ja ükskõik millest.
Nii mulle öeldi.
Ja ma isegi usun seda.
Vist.

Praegu tundub, et asi seisneb suuresti õiges Õpetaja leidmises.
Või on see lihtsalt järjekordne ettekääne mitteolemaks "mina ise"?
Ei tea...