printsile

Päris mitmendat korda mõtlen, et peaksin SELLE mõte lõpuni mõtlema.
Ja NEED sõnad lauseteks vormima.
Aga kõik takerdub kuidagi päevavalgusesse - kobamisi, käsikaudu otsin neid õigeid, välja ütlemist väärivaid sõnu.
Justkui ämblik, siplen iseenda võrgus.

Öösiti tundub kõik lihtsam ja selgem.
Siis on kergem hingata.
Sina mu kõrval ... selg vastu selga.

Siis ma salamisi mõtlen, et rohkemat ei tahagi.
Las kestab see muinasjutt, milles olen Su kuninganna
ja Sina prints valgel hobusel.
Vahel ka mustal.

Rohkemat tõesti ei taha.