Hirm

Vahest ma ei julge silmi avada...Istun...Hingan vaikselt sisse ja välja ning mu mõtted on kõik kuhugi kadunud. Ainult üks suur kõmisev tühjus ja pimedus...kõikjal... Siis tekib alati nii suur soov joosta, põgeneda iseenda ja teiste eest...aga jalad ei kanna...ja kätes pole jõudu, et midagi muuta. Kas või midagi ära lõhkuda, sest katkised asjad on kindel märk sellest, et miskit toimub...

talve kiituseks

Ma istun siin ja panen enda olematuid tarkusi kirja, õigemini puhkan pisut… Loogiliselt võttes peaks ju mul koolivaheaeg olema – aeg iseenda, teiste ja miks ka mitte pühade nautimiseks, kuid ega ei ole ikka küll, kui pead teatud tähtajaks 80 teoreemi pähe saama ja too tähtaeg juba vaikselt kuklasse hingab. Öösiti ei sa kah rahu, raiped käivad kummitamas:) Aga minu meelest on see nii tore aastaaeg, mis hetkel käsil. Vahva on vaadata, kuidas inimesed virisevad (mina kaasaarvatud), et põrgulikult külm on. Eks ta ole - talv tuleb ikka ja jälle ootamatult!!! Kuigi mina hakkasin teist kohe peale suvelõppu ootama, see on siis nii oma kolm kuud tagasi. Tore on jälle üle pika aja varbaid külmetada, sest siis saab tuua nii süütu ettekäände mõnele armsale inimesele kaissu pugemiseks – külm on ju.:) Ja pealegi on just talvel lubatud liitrite viisi teed juua. Seda punast teed, mis veidi hapu ning palju suhkruga taevalikult hää maitseb. Ma mõtlen, et vahest on nii hea igatseda ja meenutada hetki, mis sugugi ununeda ei taha. Püüda tunda neid tundeid, neid lõhnu ja värve, mis kord olid. Usun, et nii mõistaks ning hindaks hetkel olemas olevat rohkem…. või ka vähem. Vastavalt olukorrale… Aga et korralikult, nagu kord ja kohus, saaks igatseda peab jälle teed jooma…või pai nuruma…või kedagi hästi kõvasti kallistama…või mõnda head lugu kuulama….ja see on vahva.:)

;)

Kui pikad valged triibud ootamas on tulijaid... Kui jäljed lumel ja Sus endis meenutamas möödujaid... Kui vaikus tardumas Su huultel ja hetkest saamas silmapilk... Siis oota hetk ja kuulata ... veel jõuad olla enda vari

:)

Vaikus iseenesest on armas...vaikus iseeneses on kummaline. Kysid, aga vastust ei saa. Siis on nii naljaks tunne. Ootus2rev ja k2rsitu. Kuidas ma SIIS saan teada, kes olen? Kuhu l2hen? Ja milleks? Sest j2ljed lumel ei ole vaid meie endi. Seal on minu, sinu, eesminejate ja j2reltulijate omi. Alati ei pea olema parimatest parim, et tulla v6itjaks. M6nikord piisab ka pisikestes sammudest....kasv6i m6tetes.

***

Kuskilt saab alguse vaikus... K6ike haaravalt painav on tunne, nii tuttav, ydini v66ras. Kummaline, kuis ohakais Su j2ljed rannaliival. Kord siledaks tallutud tee kasvab maltsa. Aeglaselt ja enselegi m2rkamatult vajub ta unustuseh6lma. Teades, et m88duv ei saa iialgi kuuluma Sulle, ei tunne Sa kahetsuse valu. Head m2lestused aga j22vad...., p2ris pikaks ajaks. Vahest isegi igavesti kummitama... linasest riidest kardina voltides, kummuti sahtlites. Yheskoos oldud hetkede s2ra ei tuhmu neis nii ruttu. Isegi kui v2ga tahaks.... Kallis, tule minuga p2evalilli korjama.....Plaun....

...

Kuidagi nukraks kisub ... p2ike ei taha end sugugi n2ole anda ja viltuvedamisi veab yksteise otsa ikka mitme kaupa, eriti viimasel ajal. Eks see vist peabki nii olema ja tore on, kui on. Aga siis on hea, kui juuksed on siidised ja pehmed ning neid aeglaselt l2bi s6rmede libistada. Ja kui keegi teine veel seda teeb ... Siis ma usun, et elu on ilus ja, et minu 6nneks ei ole vaid 6nnetu olla. Kui mu k2st hoiab kellegi teise suur ja tugev k2si - ka see on hea. Siis ei pea kartma ja julgelt v6ib silma vaadata ka iseendale... sellele, kes vahest maailma suurima vaenlasena tundub. Kui 6htul koju minnes pannakse k2ed ymber kaela ja huuled sosistavad tasa, et oled kallis, siis polegi s6nu vaja, sest k6ik on niigi selge ja j2lle tagasi alguses....

.

Mulle meedlib kallistada....Aus6na meeldib, isegi v2ga... Inimesi, kes julgevad olla nemad ise, austan. N2iteks nagu mu ema...tead, ta on hirmus vahva. R22gib asjadest t2pselt nii nagu nad on, v6i 6igem vist oleks 8elda, et t2pselt nii nagu meile tundub 6ige olevat. Ta on h2sti siiras ja tark. Hirmus tark.....selline kogemusterikas tarkus ajab vahest hirmu nahka. Aga enamsti ma ei karda teda sugugi, pigem vaatan aukartlikult alt yles. Ma yksp2ev just helisatsin talle... Teine selline inimene on Mardi issi.... Ma nyyd tean, kus J6uluvana elab - Rovaniemis. Vaatasime Mardiga netist j2rgi, et teaks kaarti v6i kirja saata. Ma kunagi ammu olen saatnud kyll ka jah, aga see oli nii ammu, et eriti enam ei m2letagi. Siis saatis J6uluvana mulle p2kpikkude tutvustuse vastu. K6ige rohkem meeldisid mulle nood, kes kalliskive t88tlesid. Need olid 2gedad. Ja sellist j6ulude ootamisetuhinat pole mul juba mitu head aaastat olnud. Ma sain paar p2eva tagasi yhe kirja - v2ikestele paberitele oli paljude s6nadega kirjutatud vaid yks m6te, mis minul paraku selgusetuks j2i...yks on siiski kindel - h2dasti oleks suve vaja.