Hirm

Vahest ma ei julge silmi avada...Istun...Hingan vaikselt sisse ja välja ning mu mõtted on kõik kuhugi kadunud. Ainult üks suur kõmisev tühjus ja pimedus...kõikjal... Siis tekib alati nii suur soov joosta, põgeneda iseenda ja teiste eest...aga jalad ei kanna...ja kätes pole jõudu, et midagi muuta. Kas või midagi ära lõhkuda, sest katkised asjad on kindel märk sellest, et miskit toimub...