talve kiituseks

Ma istun siin ja panen enda olematuid tarkusi kirja, õigemini puhkan pisut… Loogiliselt võttes peaks ju mul koolivaheaeg olema – aeg iseenda, teiste ja miks ka mitte pühade nautimiseks, kuid ega ei ole ikka küll, kui pead teatud tähtajaks 80 teoreemi pähe saama ja too tähtaeg juba vaikselt kuklasse hingab. Öösiti ei sa kah rahu, raiped käivad kummitamas:) Aga minu meelest on see nii tore aastaaeg, mis hetkel käsil. Vahva on vaadata, kuidas inimesed virisevad (mina kaasaarvatud), et põrgulikult külm on. Eks ta ole - talv tuleb ikka ja jälle ootamatult!!! Kuigi mina hakkasin teist kohe peale suvelõppu ootama, see on siis nii oma kolm kuud tagasi. Tore on jälle üle pika aja varbaid külmetada, sest siis saab tuua nii süütu ettekäände mõnele armsale inimesele kaissu pugemiseks – külm on ju.:) Ja pealegi on just talvel lubatud liitrite viisi teed juua. Seda punast teed, mis veidi hapu ning palju suhkruga taevalikult hää maitseb. Ma mõtlen, et vahest on nii hea igatseda ja meenutada hetki, mis sugugi ununeda ei taha. Püüda tunda neid tundeid, neid lõhnu ja värve, mis kord olid. Usun, et nii mõistaks ning hindaks hetkel olemas olevat rohkem…. või ka vähem. Vastavalt olukorrale… Aga et korralikult, nagu kord ja kohus, saaks igatseda peab jälle teed jooma…või pai nuruma…või kedagi hästi kõvasti kallistama…või mõnda head lugu kuulama….ja see on vahva.:)