6.11.01

Minu esimene mälestus

Kuum suvepäev.... Ma usun, et olen umbes kahe aasta ja kuue kuune, sest mu õde on alles vankris ja meil on kaks aastat vahet. Vanaema on ka meil. Nüüd, kus ta enam aastaid pole Eestis käinud, ei kujuta ma ette, et ta kunagi üldse oleks meie eludesse kuulunud. Vanker on suur ja punane.....rattad kriuksuvad vastikult. Ja rallit temaga sõita ei lubata.... Kell on umbes üks päeval, sest päike paistab paremalt - läbi vana pärnapuu okste ja lehtede. Pärnapuud ei ole enam ammu. Ainult üks suur põlvepikkune känd hoiab mälestust kord olnust erksana. Aga mul on meeles naadid ja ristikhein ja see lõhn..., mida kirjeldada ei oska. Vanaemal on paha tuju, ta käsib batoonikese kommid vankrisse roosa teki alla panna. Kommipaberitel on valgel taustal sellised mitte eriti isuäratavad ebamäärast värvi rõngad. Aga kommid ise on pruunid ja head...nende maitset mäletan küll. Kahju, et neid enam ei tehta. Ja siis ma poen läbi aia......sihuke pulkadest ja roheline on teine. Mitmeks aastaks jagub teda veel eraldama minu maailm teiste omast. Nüüd vist enam mitte.