..

ma ei mõista paljutki...ja seda enamasti. näiteks, miks pole pines õigusi just siis, kui paar tähtsat kirja on ammugi ületand viimse tähtaja... miks peab enne üürikorterisse sissekolimist seal klavnaja uborkat tegema, nii 5 tundi perenaise kaltse ja kilakola diivani tagant õngitsema, põranda küljest vaipa mahakraapima, kärbsesita alt aknaklaasi väljapesema... miks mind sugugi ei lohuta lubadused "homme näeb", "homme teeb", "homme kuuleb". neid ju jagatakse nii tihti... lausa igal tänavanurgal....sellest peaks ju ometi piisama. ja veel seitsesada muud miksi keerleb mul peas... aga kus on kõik vastused????

...

jooksen paljajalu rannaliival ja tunnen, kuidas p2ike mu niigi hapraid juukseid veelgi 6hemaks pleegitab... tean, et nii kiirustades saavad surma tuhanded teokarbid... kuid praegu ma ei saa nende p2rast peatuda. lihtsalt ei tohi anda kiusatusele j2rgi ning muretseda.... ma pean j6udama... ma pean tahtma... ma pean.... Sind ei ole juba ammu, Sul pole kannatust ja tahtmist.... visadust ning soovi, et oodata....v6i minul tahtmist m2rgata.... tean, kuid ei hooli, sest olen v2sinud kaotamast.... olemast see, kes pole, tundmast tundeid, mis yksnes n2ivad t6elised... tahan, et oleksin Su laps....ja et Sina oleksid mu Isa. Sa oled lubanud toitu n2ljastele, vett janustele, n2gemist pimedatele, kuulmist kurtidele.... aga mina palun vaid veidi armastust.....

.

väiksed, valged hiired on nyyd hallid. nad mustad ja pesemata, neid ei ole enam kellelegi vaja. üksnes tolm... kõikjal. kaos ja ükskõiksus su silmis. kas see ongi siis elu? küsid sa ahastavalt. jah... kahjuks kyll.... väiksed, valged hiired on määratud hukule.