..............

ma vihkan neid pikki vahemaid...siis on valus. need ütlemata sõnad, nägemata jäänud tunded ja olematud puudutused... kas tead, hundid olla jälle liikvel - koeri ei lubata seepärast üksi välja. nende vabadus on nüüd vangis ja jalajäljed jäävad tuppa. mina poen vaiba alla peitu ja ootan lubaduste lõppu, seda, et põllul oleks jälle neli luike ja salapaigas kolme päeva jagu šokolaadi...

mõeldes siiralt

mina ise olen see, kes juba ammu ei tea, mida kirjutada. sõnad on kulunud ja mõtted... nendest ei maksa rääkidagi. mu päevik kogub lauasahtlis nukralt tolmu, tumesinine tindipliiats sootuks kadunud... k6ike ei saa ega tahagi vist yles kirjutada....sest kuidas panna s6nadesse p2ikese sooja puudutust, akna taga karjuvaid vareseid, kevade v2rsket l6hna, mis nii ilmselgelt igal pool vargsi ringi hiilib ja kindaid k2est, mytsi peast, v6tma meelitab..... m6ni suur kirjanik kindlasti oskaks...oskaks kirjutada nii, et j22ks tykiks ajaks meelde ja kisuks juba ammu pähekulunud ridu ikka ja jälle ülekordama...

:)

On olemas inimesed iseendale ja inimesed lastele. Inimesed iseendale -nendel on alati kiire. Nende silmad on kurvad... Nemad ei taha teada, mis tunne on pikutada murul ning vahtida kaua aega läbi sõrmede sinitaevast - siis kui õhk on täis sirelilõhna ja ümberringi valitseb suur vaikus. Inimesed iseendale - need ajavad mulle hirmu nahka. Hoopis paremad on inimesed lastele. Nemad usuvad, et sõrmkübar on pöialpoiss, kel nägu täis rõugearme. Ja, et kivid räägivad muinasjutte...headest haldjatest, kui vaid leiad aega kuulamiseks.