mõeldes siiralt

mina ise olen see, kes juba ammu ei tea, mida kirjutada. sõnad on kulunud ja mõtted... nendest ei maksa rääkidagi. mu päevik kogub lauasahtlis nukralt tolmu, tumesinine tindipliiats sootuks kadunud... k6ike ei saa ega tahagi vist yles kirjutada....sest kuidas panna s6nadesse p2ikese sooja puudutust, akna taga karjuvaid vareseid, kevade v2rsket l6hna, mis nii ilmselgelt igal pool vargsi ringi hiilib ja kindaid k2est, mytsi peast, v6tma meelitab..... m6ni suur kirjanik kindlasti oskaks...oskaks kirjutada nii, et j22ks tykiks ajaks meelde ja kisuks juba ammu pähekulunud ridu ikka ja jälle ülekordama...