üks saatmata kiri

Leidisin kirja... koltunud paberile kribitud kurvad read... See on saatmata jäänud kiri, mis minu meelest oleks pidanud kohale jõudma... "Tere. Mul on täna väga kurb olla. Õigemini täna enam ei ole, eile olin rohkem. Ja üleeile oli mul nii kurb olla, et enne magama ei jäänudki, kui padi pisaratest märg. Kindlasti oled üllatunud, et mina sulle kirjutan. Ma lihtsalt tahtsin kellelegi kirjutada. Ma ei saa ju avalikult rääkida, et õhtuti nutan. Siis hakataks mind mingisuguseks friigiks pidama. Nad hakkaksid pärima, et mis siis lahti aga ma ei oskakski neile midagi mõistliku vastata, sest ma ei tea ju isegi, et miks nii või miks naa. Lihtsalt on selline tühjuse tunne. Lugesin hiljuti Mari Saadi "Õun valguses ja varjus". Sa ei kujuta ette, kuidas ma selliseid raamatuid vihkan. Nad on kirjutatud a`la stiilis: mis on elumõte? Ja lõpuks leiavad, et võib olla polegi elul mõtet. Või siis, et inimene otsib ja otsib seda tobedat mõtet ning enne kui ta selle leiab kõngeb ära. Jah. Ja katsu siis rahulikult raamatut lugeda, kui sa oled just nn "elu" peale mõelnud. Tead, see ajab hulluks... Võib olla kui ma ei istuks ega loeks neid raamatuid korraga nii palju, vaid teeksin midagi, ehk siis tuju polekski nii sitt. Ja üks asi teeb mind veel kurvaks. Ma armastan üht last. Just last - poissi, kes on 16 ja saab kohe 17. Ta meeldib mulle just sellepärast, et ta on lapsemeelne. Ta lollitab, teeb nalja. Iga kord, kui teda näen käib must soe judin läbi. Ma ei oska seda kirjeldada. Ta on nii ... Hea, et ta olemas on. Ja ma olen ülimalt tänulik, et kohtasin teda, et sain teada, et on olemas selline armas, kes ei mõtle tulevikule ja püüab leida igas hetkes midagi meeldivat. Ja sellepärast ma teda armastangi. Ja mind teeb vihaseks, et ma ei julge talle öelda, kui kalliks teda pean..... "