21.4.02

pühapäev

Täna hommikul ärkasin kindla teadmisega, et olen Eda Ines Etti. Tanel Padarit ma paaniliselt oma voodist otsima ei hakanud, kuid paar minutit võttis aega küll, mõistmaks, et olen endiselt mina ise. Ikka see sama mina ...kes juba paar kuud piisavalt vana, et oma olematud miljonid kasiinodes laiaks lüüa... Samas piisavalt noor, et kõik oma lapselikud lollused vähese vanuse kaela ajada ning seejuures veel nii süütut nägu teha... Ikka see sama mina, kelle meelest üks õige piimakruus peab on valge ja punaste mummudega....kellele kangesti meeldib juustuleib vaarikamoosiga, rongiga sõita, bussis võõraid inimesi vahtida, vihmasajus jalutada, kallistada... Ikka see sama mina, kes üle kõige maailmas ei ihka midagi muud, kui olla õnnelik...