viimased hetked Tartus

Ma lähen nüüd koju, päris koju... Imelik tunne on, eriti ei taha, aga see, et bussis saab teoreetiliselt tervelt kaks tundi magada, on üsnagi meelitav. Just nimelt teoreetiliselt, sest mine tea, mis praktiliselt välja kujuneb. Mõni ehk otsustab jälle viina viskama ning endise armukesega telefoni teel arveid õiendama hakata. Siis peab iseenese tervise huvides magajat või surnut mängima. Kusjuures viimane on isegi mõtekam, siis võid kindel olla, et tülitaja su ikka rahule jätab. Täna ma siia ilusaid sõnu ei kirjuta, need sai kõik Sulle eile kõrva ära sositatud...aga, et kordamine on tarkuse ema, siis ehk teinekord veelŽ... Ma sain ükspäev teada, et Sakkov on Madakaskaril töötand, tervelt seitse aastat ja, et Türnpuu, vana hea Türnpuu on Israelis - lausa sõjakeerises, nagu Tiina ütles. Mu meelest vinged mehed, need matemaatika mehed. Ma nägin täna hommikul, kooli tulles Kertut, endist klassikaaslast ja korterinaabrit, kellega viimased kaks aatat täpselt kaks sõna vahetand. Täpselt kaks "Tere" oleme üksteisele selle aja jooksul öelnud. Ma nüüd ei tea, mida edasi öelda, või mõelda...

Tere kallis... Vabandust, et pole nii ammu kirjutanud, koolis on palju tegemist. Aga kuidas sul läheb? Minul läheb hästi...." Edasi tuleksid küsimused lemmikvärvi ja -looma kohta või, et kas said endale kuldkalad, mida nii kangesti tahtsid ja kas sulle see näitleja meeldib... Vanasti sai ikka selliseid kirju saadetud klassikaaslasele, naabritüdrukule või siis kirjasõbrale üle suure vee Soome ja siis pikisilmi vastust oodatud. Sest põnev oli... klassiõele tuli kiri toimetada salaja, lihtsalt säästmaks end teiste kadedatest pilkudest. Mulle oli ammugi pähekulunud, et Sannal seal Soomes meeldib diskodel käia, et tal on kaks merisiga, üks õde, oma tuba ja ta lemmikvärv on lilla, kuid see ei lugenud põrmugi. Kirju ootasin ikka. Nende läikivate kleepekate ja udupiltide pärast, mida ta nii lahkelt alati ümbrikusse pistis... Nüüd pole mul juba aastaid välismaal tiguposti kirjasõpru ja sellest on isegi veidi kurb... mitte seepärast, et udupilte enam ei saa... vaid...lihtsalt. Ma ostsin üks päev turult selliseid vanaegseid suuri barankasid, mida vene filmides takunööri otsa aetuna õlal kanti. Müüja veel torises, et ei tea, miks nad nii kole kõvad peavad olema, aga ega ta teadnud ka, et just selliseid "liiga kõvasid" ma tahangi. Õhtul uputasin ma neid barankasid kohvitassi... kuulasin Mobyt ja mõtlesin, et kevad ongi käes. Lõpuks ometi. Homme pean Tallinnas ametiasju ajama, kuigi parema meelega oleksin hoopis Tartus ja teeksin näo nagu tegeleks õppimisega....tegelikult, teadagi mis.;) Aga noh, alati ei saa, mida tahad... ja alati ei taha, mida saad. :)))))