kuidas olla täiuslikult kadunud ja mitte kunagi üles leitud?

Minu meelest juhtub see siis, kui mõtled ennast hästi väikeseks, olematuks plönniks.
Hakkad ise ka uskuma, et kõik su soovid ja arusaamad ongi "naiste ajudeta süva kapriis".
Intriig. Emotsioon.
Punase päevakübara kurjusejuur - välja pookimiseks, välja rookimiseks, välja röökimiseks.
See juhtub siis, kui mõistad, et kõik senine "kuulame ära ja räägime selgeks" on üks suur fiasko ja teater. Tsirkust ja leiba rahvale. Mitte midagi muud.
Ja siis tahadki olla ... täiuslikult kadunud ja mitte kunagi üles leitud.


See "mida mõtleb, mind ei koti"...
..., mul on tõesti väga kahju, et sa nii arvad.