üks kurb ja inetu lugu

Tegelikult teeb mind kurvaks, et tihitpeale käitutakse nende inimestega, keda suure häälega kuulutatakse sõbraks ja mõnikord isegi heaks sõbraks, väga inetult.
Mõtlematult. Hoolimatatult.
Lisame siia veel emad, isad, õed, vennad, ...
Seda on halb kõrvalt vaadata, veel halvem ise seal sees olla.
Vahet õigupoolest ju ei ole, et kummal pool tulejoont siis - kas tegija või olija.
Lähedasi inimesi nagu ei võikski säästa.
Neile võib ja lausa peab oma musti ja teravaid hambaid näitama.
Mõnes mõttes loomulik ning loogiline ka ... et saab olla "õiges asendis ja konditsioonis".
Enamasti isegi süümepiinateta.
Aga kurb on ikka.
Ja inetu.
Mõtle selle peale.
Mina küll mõtlen.