Laulmine on in

Nii...
Meil käib ju see laulmise üritus seal samas majas, kus näitus üleval.
Täna saime esimest korda kokku selle hooaja raames.
Pool tundi laulmise ajast käidi mööda neid pilte ja muudkui ohhetati, ahhetati, et mis värvid ja mis detailid ja ohhhhooo ja ahhaaa ... nagu tõelised kunstikriitikud kohe, ainult selle vahega, et kõik oli nii positiivne ja nii hullult andekas.

Noh, siis me laulsime natuke. Aga mitte palju.
Ja lõpuks tuli suviste sünnipäevalaste õnnitlemine.
Ma veel kommenteerisin naabrile, et kõige nõmedamad lilled on punased nelgid ja vaata, mis
koorjuhil näppus on ... arvasin, et need lähevad dirigendile.
Aga ei...
Ma sain rohkem lilli, kui koori kõige tähtsam juubilar ning need puansed nelgid tulid ka ära ;)
Ja ainult selle pärast, et nende "kulla-kallis-tupsununnu" abiellus suvel.
Ja siis veel lõpetas magistri ära ja siis veel tegi oma näituse ja ...
Ühesõnaga - mul on nii suur süda ja nii suur hing ja ma olen maailma kõige ilusam ;) Vot.
------
Tegelikult, pensionäride kooris laulmise juures on kaks head asja.
Esiteks - surmkindlalt pead sa kõige rohkem viisi, omad kõige paremat tämbrit, tunned kõige paremini nooti ja üldse - laulad kõige-kõige paremini.
Teiseks - sul on kolmkümmend "vanaema" ja paar "vanaisa", kes on alati meeletus vaimustuses kõikidest sinu tegemistest ja olemistest.
Neil on alati sulle mõni õpetlik jutt varuks ja .... need meeste naljad.... ei vaja täpsustamist.
Seal on nii palju erinevaid karaktereid ja nii paljude erinevate juhtumistega elusid...
Hea on lihtsalt kõrvalt jälgid. Kui nad vahest mingi asja peale väga rõõmustavad, tülli lähevad või ärrituvad või ..., et kuidas keegi reageerib või asjasse suhtub.
Igal juhul, vahest on seal päris lahe.