"Kullimaja Marta", Ellinor Rängel

"Kas nägid mu venna võlurit, maailma kauneimat Sonjat?" kostis tema kõrvalt järsku Mitka hääl.
"Nägin," vastas Marta vaikselt. "Aga kust sina nii ootamatult...?"
"Tulin. Hästi pikkade sammudega... Ma tahtsin kord ka vaadata, kuidas see suur armastus välja näeb, ja hiilisin Kazjukile järele, kui ta kodunt välja läks."
"Ja kuidas ta siis välja nägi, see suur armastus?" küsis Marta poolpahaselt, sest talle ei meeldinud, et Mitka Kazjukit luurmas käis.
"Kõigepealt maru aeg ootamist. Tüdisin juba ära. Siis tulid sina. Noh, ja siis läks veel hulk aega, enne kui see maailma kauneim tuli. Lugesin üht Kazjuki kirja, nii oli seal sees. Ja mis siis? Kaks lollilt naervat nägu ja muud midagi... Sina oma rohupudeliga ja virila näeoga seal apteegi ees olid palju huvitavam."
"Mina virila näoga? Kunas? Sa eksid väga, Mitka. Mul läks puru silma juba apteeki minnes."
"Jah, mis seal parata!" Mitka ohkas ja püüdis kurba nägu teha.
"Kui kahju, kui kahju, et sina muutud juba preili valetajaks."