Hirvli

Kodus käidud. Vanemad, õde, vennad üle vaadatud. Peenrad rohitud. Muru niidetud. Pesud triigitud. Tubli laps jõuab palju... ja sellest on hea meel.
Üksik on üldiselt olla.
Need bussisõidud tagasi Tartusse, siis kui Mussi kodus ootamas pole ja kuhugi mujale ka minna ei saa, närivad hinge seest. See on üks nutukoht mul siin - aga ma jälle ei jaksa asjalik olla.
Ja need süümekad, meeletud süümekad. Helistad, tahad teisele ainult head, et mis teed, kuidas läheb, aga pärast on nii paha olla. Välja kukub alati halvasti. Just nagu ma oleks mingi nuhk. Nuhkur-tuhkuri tunne on.
"Preili, ärge süümetsege! Hakake elama - nii nagu teised! Õppige olema üksi! Õppige elama üksi! Unustage, et teil olid sõbrad. Te ei vääri neid. Vastasel juhul nad ju oleksid siin..."