Jaanile

Tere kallis Jaan!

Kuidas sul kyll läheb?
Ei tea ju ma su elust tegelikult midagi.
Viimasest kirjast on möödas aastaid... kolm, ehk isegi neli?
Ja millal me viimati rääkisime? Nii nagu kombeks oli - poole ööni?

Jah...
Elu teeb kummalisi keerdkäike.
Vahest on lausa kahju, et mõni inimene nendesse käikudesse ära kipub kaduma.
Aga täna on see õhtu, kus ma mõttes olen sinuga - homme korraks ehk näeme ja siis sa oledki läinud.

Meenutan meie ühiseid teejoomisi, laagri aegu, loen vanu kirju (nad on k6ik mul alles!!!!!) ja hea soe tunne poeb põue - sa oled ja jääd alati mu suureks vennaks...
Kui tihti leidsin ma sinu juurest lohutust ja mõistmist, arusaamist ja andeks andmist... need hetked on igaveseks läinud, kuid alati mulle kallid.

Teadmine, et sind ei ole pikka aega Eestis, kuskil siin lähedal, teeb veidi rahutuks. Aga ma tean, et üks sinu suuri unistusi ja soove on täide minemas, et sul läheb hästi, et sa saad ilusti hakkama... Oled ju alati saanud.

Aga, tule elusalt tagasi - ja see ei ole suusoojaks öeldud ;)
Oled mu palvetes...

Armastusega, Ester